06-13-2026, 08:32 PM
Ma olen pagar. Mitte see armas kodupagar, kes küpsetab nädalavahetusel, vaid päris pagar – töötan alates kell kolm öösel. Igal hommikul enne kui linn ärkab, olen mina seal, käed taignas, ahjud hõõguvad, kuklid muutuvad kuldpruuniks. See on ilus töö, aga see on ka raske. Üks hetk sa oled täiesti üksi, kell neli öösel, ja peksad taignalehte. Uni painab, selg valutab, ja aju küsib: miks me seda teeme?
Mõnikord, kui tainas kerkib, on 15-20 minutit vaba aega. Hommikused tellimused on enamasti ettevalmistatud, saab istuda, juua musta kohvi. Mu kolleeg Jaan, kes töötab sama pagariäri teises vahetuses, soovitas mulle kunagi, et nende ootetundide sisustamiseks tasub teha midagi väikest, mis hoiab pead värskena. "Proovi," ütles ta. "Aga ainult väikesi summasid. Ja leia alati uus uus link, sest vanad kipuvad kinni minema." Ta rääkis mulle, et kõige parem on leida uus Vavada peegel, sest see on värske ja töötab takistusteta.
Ma polnud ammu mänginud. Tegelikult olen ma üsna konservatiivne – mu palk läheb arvetele ja toidule, mitte põnevusele. Aga sel konkreetsel neljapäeva hommikul oli tunne teine. Olin eelmisel päeval saanud kirja, et mu vanaema, kes elab Ida-Virumaal, vajab uut külmkappi. Ta ütles seda muidugi mitte otse, vaid nii: "Ega mul külmikus midagi ei püsi, lülitab ennast välja koguaeg." Ma teadsin, mida see tähendab – mul on vaja leida 300 eurot kiiresti. Mul oli sääste, aga need olid pandiks suvepuhkusele.
Mõtlesin: kui ma suudan selle 30 euroga midagi teenida, võib-olla saan aidata vanaema. Muidu pean puhkuse ära jätma.
Kell oli veerand viis hommikul. Leiva taigen kerkis, mul oli umbes 20 minutit. Võtsin telefoni, otsisin üles uus Vavada peegel, nagu Jaan soovitas. Leht avanes valguses, tundus modernne, mitte selline üle reklaamitud. Olin rahul.
Kandsin kontole 30 eurot. Täpselt ühe õhtuse söögikorra hind. Mäng, mille valisin, kandis nime “Lucky Ducky” – mingi naljakas part, kes ujub järves. Panuseks 0,25 eurot. Mõtlesin, et keerutan, kuni taigen kerkib, ja vaatan.
Esimesed kümme keerutust – midagi. Saldo langes 23 euroni. Mõtlesin, et jälle läks õhtusöök raisku. Aga siis tuli kolm parti – free spinid. 12 tasuta keerutust. Tavaliselt free spinid annavad midagi väikest, mitte rohkem kui 10-15 eurot. Aga sellel mängul oli eriline reegel – iga free spin ajal kogutud võidud korrutatakse lõpus 2x-ga. Ma ei teadnud seda enne, kui lugesin boonusreegleid.
Viiendal free spinil sain kolm kuldpalli. See andis 8 eurot. Kaheksandal veel 4 eurot. Üheteistkümnendal sain täiskombinatsiooni partidega – 14 eurot. Kui kõik oli läbi, andis lõppkorrutis 2x. (8+4+14) x 2 = 52 eurot. Kokku oli mu saldo 23 (mis oli jäänud) + 52 = 75 eurot. Mitte 300, aga hea algus.
Taigen oli kerkinud. Pidin taigna lahti rullima, kuklid vormima. Aga mu mõtted olid mujal. Kell hakkas jooksma, töö ootas. Panin telefoni kõrvale, tegin oma kuklid ära. Kaheksa kandikut, viis pätsi saia, kolm röstsaia. Töö lõppes kell üheksa hommikul, siis puhastamine veel pool tundi.
Koju jõudes võtsin telefoni uuesti. Mu saldo ootas veel 75 eurot. Mõtlesin: kas teen lõbu pärast veel mõned keerutused? Panin 1 euro panuse – suurem kui varem. See on risk, aga mul oli 75, seega ma ei kaota kõike korraga. Esimene keerutus – 0. Teine – 0. Kolmas – 6 eurot tagasi. Neljas – 2. Viiendal keerutusel tuli jälle boonus. 8 free spinni. Seekord ei olnud suur – andis 22 eurot.
Saldo nüüd 75 (peale panuseid ja võite) jäi umbes 85 euro peale. Ma võtsin 70 eurot välja, jätsin 15 edasi mängimiseks. Need 15 kaotasin järgmise nelja minutiga, aga kes seda enam luges.
Oluline osa: see kõik juhtus tänu sellele, et kasutasin uus Vavada peegel. Kui ma oleks proovinud mõnda aegunud linki, oleks leht võib-olla jooksnud kokku, raha kadunud või midagi muud halba. Aga see oli stabiilne. Isegi pagari äras võib levi olla kehv, aga see pidas vastu.
Nädala lõpuks olin kogunud 70 eurot võitu + oma palgast lisanud natuke. Vanema külmkapi ostsin küll, aga maksin ainult pool sellest ise – ülejäänu tuli sõpradelt ja sugulastelt laenata. Aga 70 eurot aitas. Ostsin talle külmkappi paar lisaasja – mune, võid, juustu. Ta nuttis peaaegu.
Mõned ütlevad, et mängimine on lollus. Ja nad on osaliselt õiged. Aga kui sa oled pagar, kes ärkab kell kolm öösel, higi otsa ees, ja suudad aidata oma vanaema – siis see lollus on seda väärt. Ma ei mängi iga päev. Ma mängin siis, kui tainas kerkib ja unetu öö muudab mu aju pehmeks. Ja ma mängin alati sama reegliga – ainult see summa, mida võin kaotada. Ja alati läbi usaldusväärse lehe, nagu uus Vavada peegel, mis ei valmista pettumust.
Täna on mu vanaema külmik täis. Ja mu kuklid on ikka sama head. Aga mu naeratus on natuke laiem, sest tean, et ühel hommikul, kui keegi teine veel magas, võitlesin ma nii taigna kui ka õnnega – ja võitsin mõlemat.
Mõnikord, kui tainas kerkib, on 15-20 minutit vaba aega. Hommikused tellimused on enamasti ettevalmistatud, saab istuda, juua musta kohvi. Mu kolleeg Jaan, kes töötab sama pagariäri teises vahetuses, soovitas mulle kunagi, et nende ootetundide sisustamiseks tasub teha midagi väikest, mis hoiab pead värskena. "Proovi," ütles ta. "Aga ainult väikesi summasid. Ja leia alati uus uus link, sest vanad kipuvad kinni minema." Ta rääkis mulle, et kõige parem on leida uus Vavada peegel, sest see on värske ja töötab takistusteta.
Ma polnud ammu mänginud. Tegelikult olen ma üsna konservatiivne – mu palk läheb arvetele ja toidule, mitte põnevusele. Aga sel konkreetsel neljapäeva hommikul oli tunne teine. Olin eelmisel päeval saanud kirja, et mu vanaema, kes elab Ida-Virumaal, vajab uut külmkappi. Ta ütles seda muidugi mitte otse, vaid nii: "Ega mul külmikus midagi ei püsi, lülitab ennast välja koguaeg." Ma teadsin, mida see tähendab – mul on vaja leida 300 eurot kiiresti. Mul oli sääste, aga need olid pandiks suvepuhkusele.
Mõtlesin: kui ma suudan selle 30 euroga midagi teenida, võib-olla saan aidata vanaema. Muidu pean puhkuse ära jätma.
Kell oli veerand viis hommikul. Leiva taigen kerkis, mul oli umbes 20 minutit. Võtsin telefoni, otsisin üles uus Vavada peegel, nagu Jaan soovitas. Leht avanes valguses, tundus modernne, mitte selline üle reklaamitud. Olin rahul.
Kandsin kontole 30 eurot. Täpselt ühe õhtuse söögikorra hind. Mäng, mille valisin, kandis nime “Lucky Ducky” – mingi naljakas part, kes ujub järves. Panuseks 0,25 eurot. Mõtlesin, et keerutan, kuni taigen kerkib, ja vaatan.
Esimesed kümme keerutust – midagi. Saldo langes 23 euroni. Mõtlesin, et jälle läks õhtusöök raisku. Aga siis tuli kolm parti – free spinid. 12 tasuta keerutust. Tavaliselt free spinid annavad midagi väikest, mitte rohkem kui 10-15 eurot. Aga sellel mängul oli eriline reegel – iga free spin ajal kogutud võidud korrutatakse lõpus 2x-ga. Ma ei teadnud seda enne, kui lugesin boonusreegleid.
Viiendal free spinil sain kolm kuldpalli. See andis 8 eurot. Kaheksandal veel 4 eurot. Üheteistkümnendal sain täiskombinatsiooni partidega – 14 eurot. Kui kõik oli läbi, andis lõppkorrutis 2x. (8+4+14) x 2 = 52 eurot. Kokku oli mu saldo 23 (mis oli jäänud) + 52 = 75 eurot. Mitte 300, aga hea algus.
Taigen oli kerkinud. Pidin taigna lahti rullima, kuklid vormima. Aga mu mõtted olid mujal. Kell hakkas jooksma, töö ootas. Panin telefoni kõrvale, tegin oma kuklid ära. Kaheksa kandikut, viis pätsi saia, kolm röstsaia. Töö lõppes kell üheksa hommikul, siis puhastamine veel pool tundi.
Koju jõudes võtsin telefoni uuesti. Mu saldo ootas veel 75 eurot. Mõtlesin: kas teen lõbu pärast veel mõned keerutused? Panin 1 euro panuse – suurem kui varem. See on risk, aga mul oli 75, seega ma ei kaota kõike korraga. Esimene keerutus – 0. Teine – 0. Kolmas – 6 eurot tagasi. Neljas – 2. Viiendal keerutusel tuli jälle boonus. 8 free spinni. Seekord ei olnud suur – andis 22 eurot.
Saldo nüüd 75 (peale panuseid ja võite) jäi umbes 85 euro peale. Ma võtsin 70 eurot välja, jätsin 15 edasi mängimiseks. Need 15 kaotasin järgmise nelja minutiga, aga kes seda enam luges.
Oluline osa: see kõik juhtus tänu sellele, et kasutasin uus Vavada peegel. Kui ma oleks proovinud mõnda aegunud linki, oleks leht võib-olla jooksnud kokku, raha kadunud või midagi muud halba. Aga see oli stabiilne. Isegi pagari äras võib levi olla kehv, aga see pidas vastu.
Nädala lõpuks olin kogunud 70 eurot võitu + oma palgast lisanud natuke. Vanema külmkapi ostsin küll, aga maksin ainult pool sellest ise – ülejäänu tuli sõpradelt ja sugulastelt laenata. Aga 70 eurot aitas. Ostsin talle külmkappi paar lisaasja – mune, võid, juustu. Ta nuttis peaaegu.
Mõned ütlevad, et mängimine on lollus. Ja nad on osaliselt õiged. Aga kui sa oled pagar, kes ärkab kell kolm öösel, higi otsa ees, ja suudad aidata oma vanaema – siis see lollus on seda väärt. Ma ei mängi iga päev. Ma mängin siis, kui tainas kerkib ja unetu öö muudab mu aju pehmeks. Ja ma mängin alati sama reegliga – ainult see summa, mida võin kaotada. Ja alati läbi usaldusväärse lehe, nagu uus Vavada peegel, mis ei valmista pettumust.
Täna on mu vanaema külmik täis. Ja mu kuklid on ikka sama head. Aga mu naeratus on natuke laiem, sest tean, et ühel hommikul, kui keegi teine veel magas, võitlesin ma nii taigna kui ka õnnega – ja võitsin mõlemat.